LaenudON.ee | Laenud - kiirlaenud | Laen 10000 €

Mitte päris ootamatult, rakendas Venemaa eile vastumeetmeid EL sanktsioonidele ning keelustas kogu puuvilja, juurvilja, liha- ning piimatoodete impordi Euroopa Liidust. Graafik näitab milline mõju on neil sanktsioonidel EL liikmesriikidele eraldi, olenevalt sellest, kui palju sõltuvad nende riikide majandused põllumajandustootete kauplemisest Venemaaga. Enamik riike pääseb suhteliselt kergelt, sealhulgas ka Suurbritannia, kuid Baltimaid mõjutab see palju. Eriti suure löögi saab potentsiaalselt Leedu. Üldisest põllumajandustoodetega kauplemisest Venemaaga tuleb 4 protsenti Leedu majandusest – see on suur osa. Kuigi vaadates täpsemalt konkreetseid kaupu, saame palju põhjalikuma pildi ning madalama hinna. On küllalt tüüpiline, et just need kolm Baltimaad on need, kes peavad kandma kõige suurema koorma. Need on kolm mitmekesist riiki, kuid neil on üks ühine joon: neil on olnud raske ajalugu. Õnneks on neid raske murda.

Aastatel 2007 kuni 2009 kukkus Eesti, Läti ja Leedu tegelik SKP vastavalt 17, 20 ja 15 protsenti, kuid nad on taastunud. Eesti (kes oli juba enne liitumist Euroga seotud) on tõenäoliselt sisemise devalveerimise meister (vabandust Kreeka, isegi peale kõike seda oled Sa ikka vaid nende kannul). Need kolm riiki on sajandeid elanud Venemaa geopoliitilises varjus. Kui Leedu presidendi Dalia Grybauskaite (kellest oleks muide saanud suurepärane Euroopa Komitee President) käest aasta alguses küsiti, kas ta ei karda Putinit, viitas ta ajale kui Leedu esimese Nõukogude vabariigina kuulutas 1990. aastal välja oma iseseisvuse, misjärel Moskva kehtestas Vilniuse vastu kaheksa kuu pikkused sanktsioonid. Grybauskaite ütles, “Polnud kuuma vett. Polnud energiat. Me istusime oma kabinettides kandes kindaid ja mantleid…jäime ellu. Me ei karda ning me oleme selle naabriga harjunud.

“Ükskõik mida me arvame sanktsioonidest ning sellest, kuidas EL on neid käsitlenud, on raske Balti riikidele selles situatsioonid mitte kaasa tunda. Kuigi ma kahtlen mõistes “Euroopa solidaarsus”, arvestades kui tihti seda kasutatakse oma huvide või Euroopa Liidu kindla ideoloogilise visiooni edasi andmiseks, on siin ülejäänud Euroopal mõningane moraalne kohustus pakkuda mingitki kompensatsiooni selle ilmselgelt ebaproportsionaalse koorma eest, mis on asetatud nende kolme riigi õlule, kelle kombineeritud majandused moodustavad vaid 0.6 protsenti EL’i üldisest SKP’st. Eriti võttes arvesse kõike seda mõttetut millele Euroopa Liit hetkel raha kulutab. Siiski on EL siinkohal probleemi ees. Kui annad kompensatsiooni ühele, pead andma seda ka teistele. Kui olukord võimendub, võib sellest järsku saada ootamatult suur kulutus (mõtle Prantsusmaa ja Mistrali peale). Ning nagu me enne hoiatasime, sanktsioonidega ongi ju nii, et nad on nii heas kui halvas ettearvamatud. Ning millises vormis see kompensatsioon toimuks? Kas see tuleks Euroopa Liidu eelarvest või läbi üksikute liikmesriikide? Ning kas EL riigid suudaksid jõuda kokkuleppele?